Vibeke Skov'i
Kunstireaapia Instituut Taanis
Kodutohter 1999/12
1999. aastal Taanis kunstiteraapia Instituudis
Kunstiteraapia on suhteliselt uus eneseabi meetod kogu maailmas. Eestis aga päris nooruke. Seda eriala on praegu võimalik eestlasel õppida vaid mõnes välisriigis ja needki vähesed koolid läänes, mis süstemaatilist õpetust pakuvad, on tegutsenud alla 20 aasta. Eestlasele lähimad linnad, kus seda eriala õppida saab, on loodusravi meetodeid õpetavad koolid Peterburis ja Helsingis. Neis koolides on kunstiteraapia üks eriala paljude teiste alternatiivravi meetodite hulgas.
Lähim maa aga kus on juba olemas Kunstiteraapia Instituut, ja õpetatakse välja kunstiterapeute, asub Taanis, Fyn saarel, kus on väljaõpet pakutud juba 12 aastat. Kui seni õpetatid vaid Põhjamaade inimesti (Taani, Norra), siis alates 1999.a. on seal ka rahvusvaheline grupp.
Sealne metoodika tugineb kolmele alusele - teoreetiline baas Carl Gustav Jungilt, töömeetodid ja -võtted seotud buddismi ja shamanismiga. Õpetuse põhieesmärk, nagu psühholoogia valdkonna teistelgi suundadel, on: aidata kriisis inimest. Aidata alateadvusest üles otsida kriisi põhjused, leida sealt seni kasutamta energiaressursid.
Kunstiteraapia on meetod, kus kunstile omaste vahendite abil püütakse ressursid seest välja, “nähtavale tuua”, et siis loovtöid analüüsides selgusele jõuda, milline muutus oleks vajalik selleks, et jälle elust rõõmu tunda ja iseendaga hakkama saada. Et klient näeb, tunneb ja kuuleb kõike endast nähtavale tulevat, on kunstiteraapia protsessis osalemine emotsionaalne ja huvitav. Olenevalt olukorrast tuleb kas joonistada, maalida, voolida, liikuda (tantsida), häälitseda (laulda ), mängida (miniloomade, lelude või pillidega), muusikat kuulates “rännata” oma lapsepõlve, olevikku, tulevikku või näidelda – kandes mõnda oma paljudest igapäevamaskidest. Kogu see tegevus on spontaanne, mänguline ja vabastav, sisemiste protsesside liikuma saamisel on võimalik vabastada inimene vanadest “kaasalohisevatest” pingetest, mis on kaasa tulnud lapse- või noorukieast, on võimalik aidata mõista end, teadvustada hetkeolukorda ja praeguseid vajadusi, mõista teisi inimesi enda ümber ja näha oma kohta nende hulgas.
Kunstiteraapiad on mängulised ja vahelduvad, olenevalt olukorrast saab kasutada erinevaid väljendusvahendeid - selliseid, mille klient ise valib (visuaalkunst, liikumine, muusika, draama). Ka on meetod ohutu. Kõige hullem, mis saab juhtuda on see, et ei juhtu midagi – klient ei avane, ei hakka kaasa töötama ega mõtlema, ei ole veel valmis muutusteks endas. Talle pole see siis meetod sobilik (veel). Seda aga juhtub harva. Kui klient esimesel korral ei suudagi oma sisemistest ahelatest vabaneda, on ta emotsioonid positiivse impulsi saanud juba ainuüksi värve nähes ja puutudes, siis kui ta pilk ühel toonil peatub, või kui ta muusikat kuulates mõnel valitud instrumendil spontaanselt hakkab heli tekitama. Niiviisi saab end kergemate tujulanguste korral ka ise turgutada – keskendudes pilguga lemmikvärvile, taustaks lemmikmeloodia. Kui keha meloodiat järgima hakkab, siis tuleb lasta sel juhtuda. Mõnikord piisab meelte rahustamiseks vähesest.
Järgnev intervjuu on tehtud Taani Kunstiteraapia Instituudi rajaja ja juhi, artikli autori õpetaja dr. Vibeke Skoviga.
Vibeke on hariduselt kliiniline psühholoog, kuid tuntud rohkem klaasikunstniku ja kunstiterapeudina. Ta on õppinud kunstiteraapiaid USA-s ja Inglismaal ning juhtinud oma erainstituudis taanikeelseid kunstiteraapia kursusi juba 12 aastat. Tänavu suvel toimus õppetöö esmakordselt inglise keeles ja 10-liikmelisele rahvusvahelisele grupile.
Grupis oli liikmeid Taanist, Norrast, kaks USA-st, Kanadast, Iirimaalt, Poolast, Peruust, Venest ja Eestist (artikli autor).
Seni oled töötanud vaid taanlastega. Mis ajendas kokku kutsuma rahvusvahelist gruppi?
Eelmisel aastal avasin interneti lehekülje ja meie kooli vastu oli üllatavalt suur huvi üle maailma. Hakkasin mõtlema sellele, et teha rahvusvaheline grupp ja tänavu kogunes neid koguni kaks. Üks töötas Norras siinse grupiga sarnase programmi järgi. Paar inimest olid küll ka kutsega, kuid enamus sai informatsiooni internetist ja 10-le kohale oli ligi kolmkümmend sooviavaldust.
Selleks, et saada grupi liikmeks , oli kooli poolt ette seatud tingimusi?
Jah, sellises grupis, kus tehakse tööd alateadvusega, ei tohiks inimene olla alla 25 aasta vana. Ka peab tal olema läbitud kõrgkool mistahes erialal, tal peab olema vähemalt 3-aastane töökogemus mistahes erialal. Ta peab olema tegelenud mõne meditatsioonitehnikaga ja tal peab olema tugev tahtmine ENDAGA tööd teha. Kõige selle juures peaks ta olema inimene, kes on “kahe jalaga maas”. Selleks, et mõista, mis toimub teise inimese hingega, tema alateadvusega teraapia käigus, peab nõustaja omama isiklikku kogemust ja seepäeasr on vaja ka preaktilist väljaõpet, kus tulevane nõustaja omateraapia kogemuse saab. Ei piisa teooria tundmisest. Ta peab mõistma ja tundma protsesside liikumist ja arenemist inimeses ja seda saab mõista ja tunda paremini siis, kui seda on ISIKLIKULT kogetud. Soovitav on ka, et gruppi kandideerijal on perekogemus - lapsed ja abikaasa, sest esimesel õppesessioonil uuritakse just peresuhteid nii endas, kui väljaspool ennast. Kellel tegelikus elus perekogemust veel ei ole, on raske mõista, mis toimub temaga protsessi käigus - talle jääb abstraktseks suhe vanem-laps, ema-isa-laps jne, ta saab vanemlikke suhteid analüüsida vaid oma vanemate, kuid mitte iseenda kaudu .
Räägi täpsemalt rahvusvahelise grupi programmist ja eesmärkidest
Grupp töötab kolm aastat, igal aastal üks kuu intensiivset tööd siin koolis. Järgmine esimene kursus alustab siis, kui esimese tsükli kolm aastat on läbi. Seega aastal 2002. Grupid on lahtised ja vabade kohtade olemasolul on põhimõtteliselt võimalik liituda ka alates teisest või kolmandast kursusest ja läbida tsükkel II,III,I või III,II,I kursustena, kuid see on muidugi raskem. Kolmandal aastal tuleb lisaks kodutöid, praktilist teraapiat ja kirjutada lõputöö. Tsükli läbinul ja lõputöö kaitsnul on õigus kutsetunnistusele, mis annab kunstiterapeudi lisakutse. Esimesel aastal vaadeldakse Jungi psühholoogia kasutamise võimalusi kunstiteraapias. See tähendab, et töötatakse ego, varju, sisepartneri ja Ise´ga (Self’íga). Eesmärgiks on õppida neid “sisetegelasi” endas kunstiteraapia abil arendama. Palju tähelepanu sellel sessioonil on ema-lapse suhetel, enda polaarsusel (nais- ja meesprintsiip endas) ning peresuhetel nii enda sees (sise-ema, sise-isa, sise-laps) kui väljaspool. Kõik see mõistagi kunstile omaste väljendusvahendite kaudu.
Teisel sessioonil tegeletakse põhiliselt ego arendamise ja tundmaõppimisega, kolmandal liigume kollektiivsesse alateadvusse. Meetoditena tulevad juurde draama, psühhodraama lisaks siis senistele (muusika, joonistamine, maalimine, voolimine, tants, laul, visualisatsioon, meditatsioon).
Esimesel aastal toetsid C.K.Jungi teooriale ja õpetajateks sinu kõrval (töö sisepartneritega) olid seekord helilooja Lau Laursen (meditatsioonitehnikad, töö unenägudega, nende analüüs, sümboolika), Muusikateraapia Instituudi liider, professor Inge Nygard (muusikateraapia lapse ja ema suhte reguleerimiseks) ja kunstajaloolane ning kunstnik Hellen Lassen (nais ja meesprintsiip kunstis ja endas). Kas järgmiste sessioonide õpetajad on samad ja mis on nende töö sisuks siis
Osa õpetajaid jääb, osa on uued, kuna läbiv teema on uus. Nii on palutud lektoriteks mu enda õpetaja Inglismaalt, kes on üks tuntuimaid budiste läänes ning teiseks uueks õpetajaks on shamanistlikke kunstiteraapia võtteid õpetav meie instituudi õppejõud ja Taani tegevnäitleja, kelle töövahendiks kunstiteraapias on draama . Sellised on aktsendid, kuid praegu on siiski vara veel nimesid nimetada. Vaatluse all, nagu juba ütlesin, on ego ja selle kasutus nii enda kui ka teistega töötamisel
Kaheksa aastat oled teinud tööd Ulriksholmi lossis, mis näikse ideaalne paik sellise kooli jaoks.
Ulriksholmi loss on ehitatud 1646 aastal kuningas Christian 4-da poolt. Ta on asukohalt tõesti soodne, seetõttu olin kohe nõus, kui mulle seda pakuti - meri otse lossi taga, metsad ja põllud tema ümber. Küla on parajas kauguses (ca 1km). Enne instituudi Ulriksholmi kolimist oli siin hotell ja loss seetõttu üsna heas seisukorras. Keskaja stiili püüan ka ise säilitada nii pargis kui interjööris. Palju on kõrvalhooneid, mida kasutan nüüd oma klaasiateljeena, töökojana ja galeriina. Klaasikunstiga tegelen aktiivselt juba 5 aastat ja umbes sama kaua võivad õpilasedki oma nägemusi ja tundeid väljendada klaasi kaudu. Kaugemalt tulnutele on lossis kasutada endised hotellitoad, köök , kus saab ise toitu valmistada ja muu vajalik, et tunda end mugavalt ja privaatselt. Sellise intensiivse programmi korral on privaatsusel väga tähtis osa. Elan ka ise lossis ja mulle meeldib siin tõesti. Omaette olemist ja mõtlemist soodustab ka ümbruskond väga.
Oled mitmekülgne naine, töötad päeval klaasiga – puhud ja sulatad, lood ja müüd. Ja koolitad. Sul on 6-aastane poeg Marcus ja 13 aastane must labrador Fanny. Ka nemad vajavad sind. Sul on kunstiteraapiagrupid kodus ja välismaal, lisaks veel individuaalseansid kunstiterapeudina. Oled mitme kunstiteraapiaalase raamatu autor. Samas ei ole su näos väsimusmärkigi mitte kunagi. Kuidas taastad oma energia, kuidas suudad seda hoida?
Mul on väga lihtne reegel - teen, mida tahan. Ma saan siin teha mida ma tahan. Seetõttu ma ei väsigi. Teine reegel minu jaoks on rütm. Päevarütm – ennelõuna, lõuna, pealelõuna, õhtu. Ning nädalarütm. Rütm hoiab mind tasakaalus. Rohkem mul pole mingeid nippe.
Kas kunstiterapeudina kasutad kunstiteraapia kõrval ka muid alternatiivmeditsiini meetodeid?
Üldiselt püüan individuaaltööd teha nii vähe kui võimalik ja teen seda põhiliselt sügis-talve perioodil – siis on inimesed rohkem depressioonis. Kasutan erinevaid massaazimeetodeid (ka füüsilise kontaktita) ja muudki. Vastavalt inimese vajadustele otsustan, mida kasutada. Mulle meeldib siiski gruppidega tegelemine rohkem, seal panevad grupiprotsessid mitmed asjad inimeses iseenesest paika ja on ka patsiendile kasulikum. Eriti, kui tegu on suhetest tekkinud probleemidega.
Oled õppinud kunstiteraapiat USA-s. Nüüd on sinu grupis õppijaid USA-st. Miks tullakse Euroopasse õppima ala, mis kodumaal on juba hästi arenenud ja õppimine oleks ka kodule lähem ning odavam.
USA on suhteliselt uus maa. Seal on raske tegeleda inimese alateadvusega, inimestel puuduvad juured nii nagu Euroopas. Seda on raske seletada, kuid selleks, et jõuda inimese alateadvuseni USA-s, on vaja väga palju vaeva näha.
Siinses rahvusvahelises grupis oli seevastu väga kerge tööd teha - grupp liitus kiiresti ja seega ka grupiprotsessid käivitusid juba esimestel päevadel. Muidugi on sellised tulemused erinevate rahvuste puhul teistsugused. Norra grupiga oli küllalt palju tööd - põhjamaade inimesed on kasvanud mägede vahel, harjunud üksi olema ja elu üle mõtlema. Neil on palju lugusid endast rääkida, nad on neid enda jaoks ka ise fantaseerinud. Seetõttu tuleb terapeudil olla kannatlik ja lasta protsessidel kulgeda rahulikult. Samuti ei liitu taanlased omavahel kuigi kiiresti. Rahvusvahelises grupis aga toimus avanemine palju sügavamalt ja kiiremini, mõnel juhul isegi “tormiliselt”. Kiirele avanemisele aitas kaasa kahtlemata kindel anonüümsus – on vähetõenäoline, et eestlane kohtab koju jõudes grupis olnud ameeriklast, kes teab tema siseelust üsna isiklikke asju .
Kas kunstiteraapia õpingute korraldajana oled ainus omal maal?
Sellises vormis kindlasti praegu. Ala on siiski küllaltki noor ja ei ole veel saanud end tõestada. Huvi on rohkem neil, kes abi vajavad või võtavad tööst osa enda arengu eesmärgil. Need, kes selle meetodi abil tahaksid aitaja rollis olla, on ehk 1-2 igas grupis. Tean Taanis paari programmi, kus taanlased teevad koolitust koostöös USA õpetajatega peamiselt USA metoodika järgi, aga ma ei olegi eriti uurinud, kuidas nad seda teevad. Mul on siiski aastatepikkused sidemed USA-ga oma õpetaja Arthur Robbins`si kaudu. Ta käib mul külas vähemalt kord aastas ja ka tema kunstiteraapiaalased raamatud on siin alati saadaval. Temaga saan alati nõu pidada, kui seda vajan.
Oled diplomeeritud kliiniline psühholoog. Miks eelistad kunstiteraapiat traditsioonilisele psühholoogiale?
See on mulle huvitav. Mänguline. Häid tulemusi andev. Tegelesin praktilise kunstiteraapiaga juba psühholoogiaõpingute ajal ja huvist meetodi vastu käisin lisa õppimas USA-s ja Inglismaal.
Kas kunstiteraapial on tulevikku
See, et ta hetkel on vähem populaarne, tuleneb pigem sellest, et teatakse meetodist vähe, sest et on vähe professionaalseid tegijaid. Kindlasti on sellel tulevikku. Seda näitab juba üha suurenev huvi kursuste vastu.
Mall Tamm
Kunstiteraapia on suhteliselt uus eneseabi meetod kogu maailmas. Eestis aga päris nooruke. Seda eriala on praegu võimalik eestlasel õppida vaid mõnes välisriigis ja needki vähesed koolid läänes, mis süstemaatilist õpetust pakuvad, on tegutsenud alla 20 aasta. Eestlasele lähimad linnad, kus seda eriala õppida saab, on loodusravi meetodeid õpetavad koolid Peterburis ja Helsingis. Neis koolides on kunstiteraapia üks eriala paljude teiste alternatiivravi meetodite hulgas.
Lähim maa aga kus on juba olemas Kunstiteraapia Instituut, ja õpetatakse välja kunstiterapeute, asub Taanis, Fyn saarel, kus on väljaõpet pakutud juba 12 aastat. Kui seni õpetatid vaid Põhjamaade inimesti (Taani, Norra), siis alates 1999.a. on seal ka rahvusvaheline grupp.
Sealne metoodika tugineb kolmele alusele - teoreetiline baas Carl Gustav Jungilt, töömeetodid ja -võtted seotud buddismi ja shamanismiga. Õpetuse põhieesmärk, nagu psühholoogia valdkonna teistelgi suundadel, on: aidata kriisis inimest. Aidata alateadvusest üles otsida kriisi põhjused, leida sealt seni kasutamta energiaressursid.
Kunstiteraapia on meetod, kus kunstile omaste vahendite abil püütakse ressursid seest välja, “nähtavale tuua”, et siis loovtöid analüüsides selgusele jõuda, milline muutus oleks vajalik selleks, et jälle elust rõõmu tunda ja iseendaga hakkama saada. Et klient näeb, tunneb ja kuuleb kõike endast nähtavale tulevat, on kunstiteraapia protsessis osalemine emotsionaalne ja huvitav. Olenevalt olukorrast tuleb kas joonistada, maalida, voolida, liikuda (tantsida), häälitseda (laulda ), mängida (miniloomade, lelude või pillidega), muusikat kuulates “rännata” oma lapsepõlve, olevikku, tulevikku või näidelda – kandes mõnda oma paljudest igapäevamaskidest. Kogu see tegevus on spontaanne, mänguline ja vabastav, sisemiste protsesside liikuma saamisel on võimalik vabastada inimene vanadest “kaasalohisevatest” pingetest, mis on kaasa tulnud lapse- või noorukieast, on võimalik aidata mõista end, teadvustada hetkeolukorda ja praeguseid vajadusi, mõista teisi inimesi enda ümber ja näha oma kohta nende hulgas.
Kunstiteraapiad on mängulised ja vahelduvad, olenevalt olukorrast saab kasutada erinevaid väljendusvahendeid - selliseid, mille klient ise valib (visuaalkunst, liikumine, muusika, draama). Ka on meetod ohutu. Kõige hullem, mis saab juhtuda on see, et ei juhtu midagi – klient ei avane, ei hakka kaasa töötama ega mõtlema, ei ole veel valmis muutusteks endas. Talle pole see siis meetod sobilik (veel). Seda aga juhtub harva. Kui klient esimesel korral ei suudagi oma sisemistest ahelatest vabaneda, on ta emotsioonid positiivse impulsi saanud juba ainuüksi värve nähes ja puutudes, siis kui ta pilk ühel toonil peatub, või kui ta muusikat kuulates mõnel valitud instrumendil spontaanselt hakkab heli tekitama. Niiviisi saab end kergemate tujulanguste korral ka ise turgutada – keskendudes pilguga lemmikvärvile, taustaks lemmikmeloodia. Kui keha meloodiat järgima hakkab, siis tuleb lasta sel juhtuda. Mõnikord piisab meelte rahustamiseks vähesest.
Järgnev intervjuu on tehtud Taani Kunstiteraapia Instituudi rajaja ja juhi, artikli autori õpetaja dr. Vibeke Skoviga.
Vibeke on hariduselt kliiniline psühholoog, kuid tuntud rohkem klaasikunstniku ja kunstiterapeudina. Ta on õppinud kunstiteraapiaid USA-s ja Inglismaal ning juhtinud oma erainstituudis taanikeelseid kunstiteraapia kursusi juba 12 aastat. Tänavu suvel toimus õppetöö esmakordselt inglise keeles ja 10-liikmelisele rahvusvahelisele grupile.
Grupis oli liikmeid Taanist, Norrast, kaks USA-st, Kanadast, Iirimaalt, Poolast, Peruust, Venest ja Eestist (artikli autor).
Seni oled töötanud vaid taanlastega. Mis ajendas kokku kutsuma rahvusvahelist gruppi?
Eelmisel aastal avasin interneti lehekülje ja meie kooli vastu oli üllatavalt suur huvi üle maailma. Hakkasin mõtlema sellele, et teha rahvusvaheline grupp ja tänavu kogunes neid koguni kaks. Üks töötas Norras siinse grupiga sarnase programmi järgi. Paar inimest olid küll ka kutsega, kuid enamus sai informatsiooni internetist ja 10-le kohale oli ligi kolmkümmend sooviavaldust.
Selleks, et saada grupi liikmeks , oli kooli poolt ette seatud tingimusi?
Jah, sellises grupis, kus tehakse tööd alateadvusega, ei tohiks inimene olla alla 25 aasta vana. Ka peab tal olema läbitud kõrgkool mistahes erialal, tal peab olema vähemalt 3-aastane töökogemus mistahes erialal. Ta peab olema tegelenud mõne meditatsioonitehnikaga ja tal peab olema tugev tahtmine ENDAGA tööd teha. Kõige selle juures peaks ta olema inimene, kes on “kahe jalaga maas”. Selleks, et mõista, mis toimub teise inimese hingega, tema alateadvusega teraapia käigus, peab nõustaja omama isiklikku kogemust ja seepäeasr on vaja ka preaktilist väljaõpet, kus tulevane nõustaja omateraapia kogemuse saab. Ei piisa teooria tundmisest. Ta peab mõistma ja tundma protsesside liikumist ja arenemist inimeses ja seda saab mõista ja tunda paremini siis, kui seda on ISIKLIKULT kogetud. Soovitav on ka, et gruppi kandideerijal on perekogemus - lapsed ja abikaasa, sest esimesel õppesessioonil uuritakse just peresuhteid nii endas, kui väljaspool ennast. Kellel tegelikus elus perekogemust veel ei ole, on raske mõista, mis toimub temaga protsessi käigus - talle jääb abstraktseks suhe vanem-laps, ema-isa-laps jne, ta saab vanemlikke suhteid analüüsida vaid oma vanemate, kuid mitte iseenda kaudu .
Räägi täpsemalt rahvusvahelise grupi programmist ja eesmärkidest
Grupp töötab kolm aastat, igal aastal üks kuu intensiivset tööd siin koolis. Järgmine esimene kursus alustab siis, kui esimese tsükli kolm aastat on läbi. Seega aastal 2002. Grupid on lahtised ja vabade kohtade olemasolul on põhimõtteliselt võimalik liituda ka alates teisest või kolmandast kursusest ja läbida tsükkel II,III,I või III,II,I kursustena, kuid see on muidugi raskem. Kolmandal aastal tuleb lisaks kodutöid, praktilist teraapiat ja kirjutada lõputöö. Tsükli läbinul ja lõputöö kaitsnul on õigus kutsetunnistusele, mis annab kunstiterapeudi lisakutse. Esimesel aastal vaadeldakse Jungi psühholoogia kasutamise võimalusi kunstiteraapias. See tähendab, et töötatakse ego, varju, sisepartneri ja Ise´ga (Self’íga). Eesmärgiks on õppida neid “sisetegelasi” endas kunstiteraapia abil arendama. Palju tähelepanu sellel sessioonil on ema-lapse suhetel, enda polaarsusel (nais- ja meesprintsiip endas) ning peresuhetel nii enda sees (sise-ema, sise-isa, sise-laps) kui väljaspool. Kõik see mõistagi kunstile omaste väljendusvahendite kaudu.
Teisel sessioonil tegeletakse põhiliselt ego arendamise ja tundmaõppimisega, kolmandal liigume kollektiivsesse alateadvusse. Meetoditena tulevad juurde draama, psühhodraama lisaks siis senistele (muusika, joonistamine, maalimine, voolimine, tants, laul, visualisatsioon, meditatsioon).
Esimesel aastal toetsid C.K.Jungi teooriale ja õpetajateks sinu kõrval (töö sisepartneritega) olid seekord helilooja Lau Laursen (meditatsioonitehnikad, töö unenägudega, nende analüüs, sümboolika), Muusikateraapia Instituudi liider, professor Inge Nygard (muusikateraapia lapse ja ema suhte reguleerimiseks) ja kunstajaloolane ning kunstnik Hellen Lassen (nais ja meesprintsiip kunstis ja endas). Kas järgmiste sessioonide õpetajad on samad ja mis on nende töö sisuks siis
Osa õpetajaid jääb, osa on uued, kuna läbiv teema on uus. Nii on palutud lektoriteks mu enda õpetaja Inglismaalt, kes on üks tuntuimaid budiste läänes ning teiseks uueks õpetajaks on shamanistlikke kunstiteraapia võtteid õpetav meie instituudi õppejõud ja Taani tegevnäitleja, kelle töövahendiks kunstiteraapias on draama . Sellised on aktsendid, kuid praegu on siiski vara veel nimesid nimetada. Vaatluse all, nagu juba ütlesin, on ego ja selle kasutus nii enda kui ka teistega töötamisel
Kaheksa aastat oled teinud tööd Ulriksholmi lossis, mis näikse ideaalne paik sellise kooli jaoks.
Ulriksholmi loss on ehitatud 1646 aastal kuningas Christian 4-da poolt. Ta on asukohalt tõesti soodne, seetõttu olin kohe nõus, kui mulle seda pakuti - meri otse lossi taga, metsad ja põllud tema ümber. Küla on parajas kauguses (ca 1km). Enne instituudi Ulriksholmi kolimist oli siin hotell ja loss seetõttu üsna heas seisukorras. Keskaja stiili püüan ka ise säilitada nii pargis kui interjööris. Palju on kõrvalhooneid, mida kasutan nüüd oma klaasiateljeena, töökojana ja galeriina. Klaasikunstiga tegelen aktiivselt juba 5 aastat ja umbes sama kaua võivad õpilasedki oma nägemusi ja tundeid väljendada klaasi kaudu. Kaugemalt tulnutele on lossis kasutada endised hotellitoad, köök , kus saab ise toitu valmistada ja muu vajalik, et tunda end mugavalt ja privaatselt. Sellise intensiivse programmi korral on privaatsusel väga tähtis osa. Elan ka ise lossis ja mulle meeldib siin tõesti. Omaette olemist ja mõtlemist soodustab ka ümbruskond väga.
Oled mitmekülgne naine, töötad päeval klaasiga – puhud ja sulatad, lood ja müüd. Ja koolitad. Sul on 6-aastane poeg Marcus ja 13 aastane must labrador Fanny. Ka nemad vajavad sind. Sul on kunstiteraapiagrupid kodus ja välismaal, lisaks veel individuaalseansid kunstiterapeudina. Oled mitme kunstiteraapiaalase raamatu autor. Samas ei ole su näos väsimusmärkigi mitte kunagi. Kuidas taastad oma energia, kuidas suudad seda hoida?
Mul on väga lihtne reegel - teen, mida tahan. Ma saan siin teha mida ma tahan. Seetõttu ma ei väsigi. Teine reegel minu jaoks on rütm. Päevarütm – ennelõuna, lõuna, pealelõuna, õhtu. Ning nädalarütm. Rütm hoiab mind tasakaalus. Rohkem mul pole mingeid nippe.
Kas kunstiterapeudina kasutad kunstiteraapia kõrval ka muid alternatiivmeditsiini meetodeid?
Üldiselt püüan individuaaltööd teha nii vähe kui võimalik ja teen seda põhiliselt sügis-talve perioodil – siis on inimesed rohkem depressioonis. Kasutan erinevaid massaazimeetodeid (ka füüsilise kontaktita) ja muudki. Vastavalt inimese vajadustele otsustan, mida kasutada. Mulle meeldib siiski gruppidega tegelemine rohkem, seal panevad grupiprotsessid mitmed asjad inimeses iseenesest paika ja on ka patsiendile kasulikum. Eriti, kui tegu on suhetest tekkinud probleemidega.
Oled õppinud kunstiteraapiat USA-s. Nüüd on sinu grupis õppijaid USA-st. Miks tullakse Euroopasse õppima ala, mis kodumaal on juba hästi arenenud ja õppimine oleks ka kodule lähem ning odavam.
USA on suhteliselt uus maa. Seal on raske tegeleda inimese alateadvusega, inimestel puuduvad juured nii nagu Euroopas. Seda on raske seletada, kuid selleks, et jõuda inimese alateadvuseni USA-s, on vaja väga palju vaeva näha.
Siinses rahvusvahelises grupis oli seevastu väga kerge tööd teha - grupp liitus kiiresti ja seega ka grupiprotsessid käivitusid juba esimestel päevadel. Muidugi on sellised tulemused erinevate rahvuste puhul teistsugused. Norra grupiga oli küllalt palju tööd - põhjamaade inimesed on kasvanud mägede vahel, harjunud üksi olema ja elu üle mõtlema. Neil on palju lugusid endast rääkida, nad on neid enda jaoks ka ise fantaseerinud. Seetõttu tuleb terapeudil olla kannatlik ja lasta protsessidel kulgeda rahulikult. Samuti ei liitu taanlased omavahel kuigi kiiresti. Rahvusvahelises grupis aga toimus avanemine palju sügavamalt ja kiiremini, mõnel juhul isegi “tormiliselt”. Kiirele avanemisele aitas kaasa kahtlemata kindel anonüümsus – on vähetõenäoline, et eestlane kohtab koju jõudes grupis olnud ameeriklast, kes teab tema siseelust üsna isiklikke asju .
Kas kunstiteraapia õpingute korraldajana oled ainus omal maal?
Sellises vormis kindlasti praegu. Ala on siiski küllaltki noor ja ei ole veel saanud end tõestada. Huvi on rohkem neil, kes abi vajavad või võtavad tööst osa enda arengu eesmärgil. Need, kes selle meetodi abil tahaksid aitaja rollis olla, on ehk 1-2 igas grupis. Tean Taanis paari programmi, kus taanlased teevad koolitust koostöös USA õpetajatega peamiselt USA metoodika järgi, aga ma ei olegi eriti uurinud, kuidas nad seda teevad. Mul on siiski aastatepikkused sidemed USA-ga oma õpetaja Arthur Robbins`si kaudu. Ta käib mul külas vähemalt kord aastas ja ka tema kunstiteraapiaalased raamatud on siin alati saadaval. Temaga saan alati nõu pidada, kui seda vajan.
Oled diplomeeritud kliiniline psühholoog. Miks eelistad kunstiteraapiat traditsioonilisele psühholoogiale?
See on mulle huvitav. Mänguline. Häid tulemusi andev. Tegelesin praktilise kunstiteraapiaga juba psühholoogiaõpingute ajal ja huvist meetodi vastu käisin lisa õppimas USA-s ja Inglismaal.
Kas kunstiteraapial on tulevikku
See, et ta hetkel on vähem populaarne, tuleneb pigem sellest, et teatakse meetodist vähe, sest et on vähe professionaalseid tegijaid. Kindlasti on sellel tulevikku. Seda näitab juba üha suurenev huvi kursuste vastu.
Mall Tamm
Detail OneLorem ipsum dolor sit amet, consectetur adipiscing elit, sed do eiusmod tempor incididunt ut labore et dolore magna aliqua. Ut enim ad minim veniam.
|
Detail TwoLorem ipsum dolor sit amet, consectetur adipiscing elit, sed do eiusmod tempor incididunt ut labore et dolore magna aliqua. Ut enim ad minim veniam.
|
Detail ThreeLorem ipsum dolor sit amet, consectetur adipiscing elit, sed do eiusmod tempor incididunt ut labore et dolore magna aliqua. Ut enim ad minim veniam.
|
