LOOVUS TOOB TERVISE 2002/4 Kodutohter
C.G.Jungi tööd klientidega on tema kaasaegsed kirjeldanud nõnda:
“Jungi kabinetis tantsiti, lauldi, mängiti muusikaintrumentidel, joonistati, maaliti ja vooliti. Protseduuride osas ei olnud muid piiranguid, kui vaid Jungi enda võimete piir loovalt ja vaimukalt mõelda .”
Jungi jaoks üheks kõige tähtsamaks aspektiks teraapiaprotsessis oli patsiendi kohtumine religiooniga. Kuid mitte selle sõna traditsioonilises mõttes organiseeritud religiooniga, mis on seotud kirikute, templite või sünagoogiga, vaid inimese sisemise religiooniga, jumalikkuse tajumisega endas.
Jung oli ka esimeste hulgas, kes juhtis avalikkuse tähelepanu sellele, et teraapia protsessidel spontaanselt joonistatu ei ole lihtsalt tunnete väljaelamise produkt, vaid joonistamisel väljenduv alateadvuslik materjal. Saadud materjali oli võimalik kasutada selleks, et aidata autoril mõista, miks on tema keha- või hingetervis tasakaalu kaotanud ning kuidas on võimalik seda olukorda muuta.
Haigus pole vaenlane
Arst ja kirjanik Georg Groddek ei soovita haigust vaenlasena vaadelda. “Kui vaatate haigust nagu iga teist organismi väljendusviisi, siis ei tundu ta enam vaenlasena ja temaga ei pea tingimata võitlema. Niipea, kui saab selgeks, et haigus on patsiendi omalooming, nii nagu iga ta teinegi tegevus – näoilme, käte liikumine, maalimine ja muu, mida on võimalik soovi korral muuta, saab selgeks, et sedasama saab teha ka haigusega - muuta keha või hinge seisundit, suhtumist. Muidugi tingimusel, et haigus pole juba liialt pikale veninud, põhjustades psüühikas või kehas tagasipöördumatuid muutusi."
Alfred Adler soovitab haiguste ennetamiseks aktiivset liikumist ning negatiivsetest mõtetest hoidumist, kuna negatiivsetest mõtetest tekkinud pinge mõjutab nii kesk- kui autonoomset närvisüsteemi. Kohe, kui tekib pinge, reageerib kesknärvisüsteem ning autonoomne närvisüsteem “ühendab” selle pingega kogu keha. Keha reageerib sellele oma vahenditega, mis väljendub muutustena vereringes, sekretsioonis, lihastoonuses ning organites. Kui sellised ilmingud on liiga pikale veninud, võivad tekkida funktsionaalsed orgaanilised neuroosid, millega kaasneb nii kehalisi kui psühholoogilisi šokisümptoome.
“Keha asend, rüht ning liikumine viitavad alati sellele, kuidas inimene endasse ja oma kehasse suhtub. Kui ta kõnnib sirgelt, on see julguse tundemärk, kui ta on aga ebakindel ning otsustusvõimetu, väljendub seegi tema kõigis liikumistes”. Rühi muutmise abil on võimalik muuta ka suhtumist iseendasse.
Pildirida kui haiguslugu
Jungi õpilane Susanne Bach uuris 30 aasta vältel väga haigeid lapsi ning tema uurimistöö tulemuseks oli metoodika, kuidas pilti või piltide seeriat analüüsida ja “lugeda”.
S. Bachi väitel on võimalik piltides näha haige inimese tervise seisundit hetkel, aga ka haiguse kulgu prognoosida. Ehk siis teisisõnu: piltides on näha, kui palju on haigestunud inimeses alles eluenergiat, mida saaks kasutada iseenda aitamiseks, ja kui palju kasutab ta sedasama energiat hoopis ennasthävitavalt (süüdistab kõiges ennast, haletseb ennast, loobub terveks saamisest, kuna see näib mõttetu vms). Või ka teisi hävitavalt (süüdistab kõigis oma hädades ümbritsevaid olusid ja inimesi, on verbaalselt või koguni füüsiliselt agressiivne jne).
Piltidest võib välja lugeda sedagi, et haigus on inimesest tugevam ning eluenergia on lihtsalt otsa saanud. Terapeut analüüsib pilte ja ka teisi loomeprodukte võrdlevalt (savitööd, jutustused, kollaaž jne). Harva tehakse järeldusi vaid ühe pildi järgi. Väga oluline on see, mida patsient ise tööde meeleolu ja tegelaste kohta räägib. Vajadusel (kui patsient seda väga soovib), annab terapeut ka tagasisidet selle kohta, milliste sümbolitega võiks edasi töötada, kuid see ei ole kunagi kõige tähtsam.
Tähtsam kui produkt on patsiendi jaoks loomeprotsess, sest loomingulisele tegevusele keskendudes saab patsient välisest keskkonnast eemaldudes korrastada oma hajali mõtteid ja tundeid.
Milleks selline informatsioon?
Bach nimetas joonistusi sillaks patsiendi ja arsti vahel. Kui piltide kaudu ilmutas end konstruktiivne eluenergia, siis loova tegevuse abil oli võimalik tuua eluenergia “allikas” teadvusse ja aidata patsiendil kasutada seda oma tervise taastootmise eesmärgil. Allikat võiks nimetada ka eneseusuks või jumalikkuse algeks iseendas, nagu oli juttu loo algul seoses Jungi klienditööga.
Allikani jõudmiseks tuleb Elisabeth Rossi sõnul läbida leina ja ka haigusega leppimise protsessi viis etappi šokist leppimiseni. Kui leppimiseni on jõutud ning haigus arsti hinnangu järgi (meditsiinilised näitajad) võiks taanduda, siis paranemine ka tuleb. Paranemiseks ei piisa üksnes arsti tahtest. Samuti on hingetrauma korral, mil somaatilisi tagajärgi veel ei ole või mida ei ole põhjustanud somaatilised vaevused. Niipea, kui inimene suhtub oma kannatustesse kui kommunikatsioonivahendisse ja mitte kui karistusse kellegi poolt või millegi eest, niipea muutub ka tema suhtumine oma kehasse ja ta hakkab loominguliselt mõtlema võimaluse üle kannatustest vabanemiseks. Hakkab otsima erinevaid võimalusi.
Kunstiteraapia kabineti külastamine on üks neist võimalustest.
Mida pildid näitavad?
Piltides võib märgata tervet rida sümboltähendusega elemente - korduvad või tõrjutud värvused, korduvad vormid, vormide kuju ning dünaamika, meeleolu, kuidas on paberipind kasutatud, on objektid ülal või allpool horisontaalset keskjoont, paremal või vasemal pool vertikaalset keskjoont, joone ja värvuse intensiivsus, millised sümbolid on pildi üldist meeleolu arvestades ülearused, millised puudu.
Pilte analüüsides on võimalik jõuda ka põhjusteni, miks on patsiendi energiavarud sellises seisus nagu nad on. Selleks, et leida üles eluenergia tagavara, on üks kiiremaid võimalusi mäng – loov tegevus.
Hirmust armuni
Mängu abil on võimalik muuta patsiendi hoiakuid iseenda ja /või teiste suhtes, muuta käitumismustreid, mis on ehk enne haigust toiminud, kuid ei toimi enam haiguse ajal, kuna patsiendis endas on olnud palju muutusi, tal on hirmud, millele ta ei oska nime anda, mis aga võivad väljenduda unetuse, ärevuse, apaatiana, lähedaste tõrjumisena jm.
Raske haigusega pikemaks ajaks voodisse jäänu sagedased küsimused iseendale on: kas tulen toime haige kehaga, kui palju tuleb ümber õppida ja loobuda igapäeva harjumustest, kas senised tuttavad ja lähedased on valmis muutma oma harjumusi ning armastama ja toetama ka abitut pereliiget, kes enne haigust oli ehk perekonnapea ja ei vajanud tuge.
Raske haigusega kaasneb tuhat muutunud pisiasja, millega varem saadi hakkama, kuid mida nüüd tuleb õppida uuesti tegema. Eelkõige tuleb õppida end uuesti armastama, õppida TAHTMA enda eest ise hoolitseda nii palju, kui see parasjagu võimalik on.
Hingetrauma kui energiaummik
USA arst ning psühholoog, doktorikraadiga mõlemal alal, Peter Levine on kirjeldanud hingetraumat eluenergiaummikuna, mille tagajärjeks on justkui klomp eluenergiavoolu ees. Eluenergia keha ei voola enam normaalselt ning seesama klomp töötab justkui must auk – imedes endasse eluenergiat. Inimene ei saa seda kasutada enam enda heaks, sest see on justkui tardunud, ei voola enam.
Mingil hetkel väljub see “must auk“ kehast ning hakkab seal töötama negatiivse energia kogujana, mis väljendub selles, et haige inimene on vastuvõtlik kõigele negatiivsele, mis toimub väljaspool teda. Ta on kergesti haavatav ning tundlik ka möödaminnes öeldud halvustavale repliigile, mis isegi polnud temale suunatud. Sellises seisundis olevale inimesele on eriti oluline, et teda ümbritseks hea sõna, mõistev suhtumine ja kannatlik meel nii kodus kui haiglas. Kui ta seda ei saa, siis suureneb negatiivsuse ”koguja” ning täielikus segaduses olev patsient muutub rahulolematuks või siis apaatseks kõige välise suhtes – nii haigla personali, oma lähedaste, toidu, hoolduse, palatikaaslaste kui ka iseenda suhtes – kõige suhtes, mis on tema jaoks uus.
Ta ei suuda kohaneda – liiga palju on uut: raske traumaga keha ei kuuletu, inimesed ta ümber on uued, endised suhted ei ole endised, keskkond on uus, tema enda tunded arusaamatud… Ja kaobki tahe terve olla, sest enam ei ole selle jaoks jõudu.
Hingeabi loovuse ergutamise kaudu
Hingeabi eesmärgiks on leida eluenergia kübemeke kliendi traumeeritud kehas, mille külge, nagu lõngakerale, saaks hakata tagasi kerima sealt välja valgunud eluväge.
Süvapsühholoogia püüab luua dialoogi teadvuse ja alateadvuse vahel. Ta kasutab selleks sümboleid unenäost, fantaasiat, kehakeelt, kunsti ja rituaale, et ehitada sild teadvuse ning alateadvuse vahele. Loovuse kaudu on seda teha kõige lihtsam, sest protsessi käigus ei anta inimese tegevusele hinnanguid, terapeut toetab patsiendi iga algatust ja valmisolekut teha midagi ise enda aitamiseks. Patsiendiga koos püütakse leida temale meelepäraseim viis oma tunnete “näitlikustamiseks”, ta võib joonistada, kirjutada muinasjutte, mängida sümbolitega (väikesed miniatuursed loomakesed või esemed), mängida rütmipillidel, olla rollis (iseendana või oma vastandina, sõbra või vaenlasena, iidoli või haiguse põhjustanud süüdlasena jne.).
Tegevus on jõukohane, arusaadav, emotsionaalne, sundmõtetega seotud pingeist vabastav, meelolu tõstev ning samas terapeudile väärtuslikku informatsiooni andev.
Loova tegevuse produkt on küllaltki täpne peegeldus patsiendi siseilmast, kuid patsiendil on tunduvalt kergem jutustada pilditegelasest, kui iseendast. Ta räägib sümbolite keeles palju meelsamini kui oma konkreetsest, talle veel arusaamatust olukorrast. Samm sammu haaval juhib terapeut protsessi, andes üha uusi loovust ergutavaid ülesandeid kuni patsient, kes seni rääkis näiteks pildis olevate sümboltegelaste probleemidest, pakkudes ka lahendusi, suudab sõnastada ka oma vajadused ja võimalused. Kui inimene teab oma vajadusi ja võimalusi, on ta väljast tulnud hinnangute suhtes vähem tundlik ja vähem haavatav.
USA biokeemik ning kehaterapeut Ida Rolf väidab, et keha tervikuks ühendav sidekude, mis katab lihaseid ning siseorganeid, on seotud mehhanismiga, mis kutsub esile mälestusi varasematest kogemustest. Kehamälu. Kui need koed lõdvestuvad (tants, massaaž, meelerännud jms.), vabanevad varasemad keha negatiivselt mõjutanud mälestused ning muutub ka kehahoiak, millest rääkis Adler. Rolfi kogemuste järgi on selline positiivne muutus tagasipöördumatu, sest keha, vabanenud mittevajalikust informatsioonist, asendab selle uuega – uued hoiakud, uued käitumismudelid, uutmoodi suhtumine endasse ja oma vajadustesse.
Rolf väidab, oma töökogemustele toetudes, et kui keha saab end vabalt väljendada, vabaneb ta justkui raskusjõust ning hakkab seejärel spontaanselt tegelema iseenda tervendamisega.
Abitus teeb lapsikuks
Mõttetu on nõuda haigelt enesega tegelemist kui talle tundub, et hooldus on kehv või temasse ei suhtuta lugupidavalt. Groddek viitab sellele, et niipea, kui inimene puutub kokku millegagi, millega ta ei saa hakkama, hakkab ta käituma nagu laps. Siis tulebki suhelda temaga nagu lapsega.
Juba eespool oli juttu sellest, et haige inimene on segaduses mitmel põhjusel ja eelkõige seetõttu, et ei tule toime kõige igapäevasemate toimingutega. Isegi kui inimene oma arengus on enne haigestumist olnud endaga toimetulev, siis nüüd mil on tagasilangus, tuleb tal hakata kõike õppima nagu laps. Õppida – raskematel juhtudel – käima, sööma, rääkima jne. Seega tuleb tema vajadusi järgida õiges järjekorras Nii nagu ei saa kahe aastase lapse puhul oodata, et ta lahendaks peast võrrandeid, ei saa ka šokis olevalt inimeselt nõuda eale vastavat käitumist, kui ei ole rahuldatud tema esmased vajadused – hügieenitingimused, turvalisus, lugupidav suhtumine jms.
Kui haige on saanud elementaarse hoolduse ja ravi ning tunneb kindlust, et tema sotsiaalsete vajadustega seonduvad probleemid on lahenemas või on keegi, kes teda selles aitab, kogeb enda ümber hoolt ja mõistvat suhtumist, olgugi ta endisest “minast” või kehast on alles ehk 50 % toimejõudlust, alles siis võib olla kindel, et ta hakkab huvituma eneseteostusest, tekib soov kohanduda uue olukorraga ja leppida sellega.
Loovterapeut on raviarstile toeks
Loovteraapia toimib ravi toetava protsessina. Arst ei saa anda haige seisundile hinnangut, ainult tema juttu kuulates. Ta peab tegema vajalikud analüüsid ja see ei pruugi olla patsiendile meeldiv protseduur.
“Ma ei julge seda arstile ütelda…”, sellist juttu kuuleb loovteraapia kabinetis ühel või teisel kujul ikka. Ta kas kardab “midagi teada saada” milleks veel valmis ei ole, või tundub teda vaevav mõte liiga tühine, et sellest rääkida. Ükskõik, kui sõbralik ja mõistev ka arst ei oleks, ikkagi püütakse temaga distantsi hoida ning rääkida üksnes haigusega seonduvaist sümptomeist isegi siis, kui arstil on tema jaoks piisavalt aega.
Loovteraapia kabinetis seevastu haigusest üldse ei räägita. Aktiivse kujutluse või vabade assotsiatsioonide kaudu, mis muusikat kuulates, spontaanseid pilte maalides või dialoogi käigus esile kerkivad, juhib loovterapeut protsessi, mille eesmärgiks on üles leida alles jäänud elueenergia asukoht, kasvõi see pisku, mis n.ö. musta augu kaudu veel väljunud ei ole. Selleks kasutab loovterapeut samu võtteid, mis loo algul kirjeldati Jungi tegemas. Loovterapeudil tuleb arvestada sellega, kuidas on patsiendil kergem end väljendada – sõna, heli, liikumise, konkreetse tegevuse või fantaasia abil. Millist väljendusvahendit ta ka ei kasutataks, on loovterapeudile dialoogi kõrval kõige tähtsamaks dokumendiks kliendi loovtöö kui produkt.
Kui klient mingil põhjusel joonistada ei saa või ei taha, siis teeb seda tema eest terapeut (kliendi etteütlemise järgi).
Loovteraapiale ei ole vastunäidustusi
Ainus, ent ületatav vastunäidustus võib olla inimese enda vastumeelsus sellisele “jändamisele”, sest sugugi kõik ei ole valmis endaga tööd tegema. Kui aga inimene tajub, et on “endast väljumas” ega suuda seda enam kontrollida, siis võiks kindlasti pöörduda ka loovterapeudi poole. Mida varem seda tehakse seda vähem läheb eluenergiat kaotsi ning seda kiiremini saadakse – keritakse – väljavalgunud eluvägi tagasi. See võib olla päris uus seest tärkav jõud ning see, kuidas seda jõudu edaspidi kasutada, lon teda ootamas üsna palju uut pärast seda, kui ta on teinud tõsise sissevaate iseendasse.
Praktika näitab, et kui hingetrauma saanu jätab selja taha oma endise “sisu” (hoiakud ja negatiivsed uskumused iseenda, olukordade või teiste inimeste suhtes) ning uue Mina suunas edasi liigub, ei tekigi tal enam muret tekitavaid energiakadusid.
C.G.Jungi tööd klientidega on tema kaasaegsed kirjeldanud nõnda:
“Jungi kabinetis tantsiti, lauldi, mängiti muusikaintrumentidel, joonistati, maaliti ja vooliti. Protseduuride osas ei olnud muid piiranguid, kui vaid Jungi enda võimete piir loovalt ja vaimukalt mõelda .”
Jungi jaoks üheks kõige tähtsamaks aspektiks teraapiaprotsessis oli patsiendi kohtumine religiooniga. Kuid mitte selle sõna traditsioonilises mõttes organiseeritud religiooniga, mis on seotud kirikute, templite või sünagoogiga, vaid inimese sisemise religiooniga, jumalikkuse tajumisega endas.
Jung oli ka esimeste hulgas, kes juhtis avalikkuse tähelepanu sellele, et teraapia protsessidel spontaanselt joonistatu ei ole lihtsalt tunnete väljaelamise produkt, vaid joonistamisel väljenduv alateadvuslik materjal. Saadud materjali oli võimalik kasutada selleks, et aidata autoril mõista, miks on tema keha- või hingetervis tasakaalu kaotanud ning kuidas on võimalik seda olukorda muuta.
Haigus pole vaenlane
Arst ja kirjanik Georg Groddek ei soovita haigust vaenlasena vaadelda. “Kui vaatate haigust nagu iga teist organismi väljendusviisi, siis ei tundu ta enam vaenlasena ja temaga ei pea tingimata võitlema. Niipea, kui saab selgeks, et haigus on patsiendi omalooming, nii nagu iga ta teinegi tegevus – näoilme, käte liikumine, maalimine ja muu, mida on võimalik soovi korral muuta, saab selgeks, et sedasama saab teha ka haigusega - muuta keha või hinge seisundit, suhtumist. Muidugi tingimusel, et haigus pole juba liialt pikale veninud, põhjustades psüühikas või kehas tagasipöördumatuid muutusi."
Alfred Adler soovitab haiguste ennetamiseks aktiivset liikumist ning negatiivsetest mõtetest hoidumist, kuna negatiivsetest mõtetest tekkinud pinge mõjutab nii kesk- kui autonoomset närvisüsteemi. Kohe, kui tekib pinge, reageerib kesknärvisüsteem ning autonoomne närvisüsteem “ühendab” selle pingega kogu keha. Keha reageerib sellele oma vahenditega, mis väljendub muutustena vereringes, sekretsioonis, lihastoonuses ning organites. Kui sellised ilmingud on liiga pikale veninud, võivad tekkida funktsionaalsed orgaanilised neuroosid, millega kaasneb nii kehalisi kui psühholoogilisi šokisümptoome.
“Keha asend, rüht ning liikumine viitavad alati sellele, kuidas inimene endasse ja oma kehasse suhtub. Kui ta kõnnib sirgelt, on see julguse tundemärk, kui ta on aga ebakindel ning otsustusvõimetu, väljendub seegi tema kõigis liikumistes”. Rühi muutmise abil on võimalik muuta ka suhtumist iseendasse.
Pildirida kui haiguslugu
Jungi õpilane Susanne Bach uuris 30 aasta vältel väga haigeid lapsi ning tema uurimistöö tulemuseks oli metoodika, kuidas pilti või piltide seeriat analüüsida ja “lugeda”.
S. Bachi väitel on võimalik piltides näha haige inimese tervise seisundit hetkel, aga ka haiguse kulgu prognoosida. Ehk siis teisisõnu: piltides on näha, kui palju on haigestunud inimeses alles eluenergiat, mida saaks kasutada iseenda aitamiseks, ja kui palju kasutab ta sedasama energiat hoopis ennasthävitavalt (süüdistab kõiges ennast, haletseb ennast, loobub terveks saamisest, kuna see näib mõttetu vms). Või ka teisi hävitavalt (süüdistab kõigis oma hädades ümbritsevaid olusid ja inimesi, on verbaalselt või koguni füüsiliselt agressiivne jne).
Piltidest võib välja lugeda sedagi, et haigus on inimesest tugevam ning eluenergia on lihtsalt otsa saanud. Terapeut analüüsib pilte ja ka teisi loomeprodukte võrdlevalt (savitööd, jutustused, kollaaž jne). Harva tehakse järeldusi vaid ühe pildi järgi. Väga oluline on see, mida patsient ise tööde meeleolu ja tegelaste kohta räägib. Vajadusel (kui patsient seda väga soovib), annab terapeut ka tagasisidet selle kohta, milliste sümbolitega võiks edasi töötada, kuid see ei ole kunagi kõige tähtsam.
Tähtsam kui produkt on patsiendi jaoks loomeprotsess, sest loomingulisele tegevusele keskendudes saab patsient välisest keskkonnast eemaldudes korrastada oma hajali mõtteid ja tundeid.
Milleks selline informatsioon?
Bach nimetas joonistusi sillaks patsiendi ja arsti vahel. Kui piltide kaudu ilmutas end konstruktiivne eluenergia, siis loova tegevuse abil oli võimalik tuua eluenergia “allikas” teadvusse ja aidata patsiendil kasutada seda oma tervise taastootmise eesmärgil. Allikat võiks nimetada ka eneseusuks või jumalikkuse algeks iseendas, nagu oli juttu loo algul seoses Jungi klienditööga.
Allikani jõudmiseks tuleb Elisabeth Rossi sõnul läbida leina ja ka haigusega leppimise protsessi viis etappi šokist leppimiseni. Kui leppimiseni on jõutud ning haigus arsti hinnangu järgi (meditsiinilised näitajad) võiks taanduda, siis paranemine ka tuleb. Paranemiseks ei piisa üksnes arsti tahtest. Samuti on hingetrauma korral, mil somaatilisi tagajärgi veel ei ole või mida ei ole põhjustanud somaatilised vaevused. Niipea, kui inimene suhtub oma kannatustesse kui kommunikatsioonivahendisse ja mitte kui karistusse kellegi poolt või millegi eest, niipea muutub ka tema suhtumine oma kehasse ja ta hakkab loominguliselt mõtlema võimaluse üle kannatustest vabanemiseks. Hakkab otsima erinevaid võimalusi.
Kunstiteraapia kabineti külastamine on üks neist võimalustest.
Mida pildid näitavad?
Piltides võib märgata tervet rida sümboltähendusega elemente - korduvad või tõrjutud värvused, korduvad vormid, vormide kuju ning dünaamika, meeleolu, kuidas on paberipind kasutatud, on objektid ülal või allpool horisontaalset keskjoont, paremal või vasemal pool vertikaalset keskjoont, joone ja värvuse intensiivsus, millised sümbolid on pildi üldist meeleolu arvestades ülearused, millised puudu.
Pilte analüüsides on võimalik jõuda ka põhjusteni, miks on patsiendi energiavarud sellises seisus nagu nad on. Selleks, et leida üles eluenergia tagavara, on üks kiiremaid võimalusi mäng – loov tegevus.
Hirmust armuni
Mängu abil on võimalik muuta patsiendi hoiakuid iseenda ja /või teiste suhtes, muuta käitumismustreid, mis on ehk enne haigust toiminud, kuid ei toimi enam haiguse ajal, kuna patsiendis endas on olnud palju muutusi, tal on hirmud, millele ta ei oska nime anda, mis aga võivad väljenduda unetuse, ärevuse, apaatiana, lähedaste tõrjumisena jm.
Raske haigusega pikemaks ajaks voodisse jäänu sagedased küsimused iseendale on: kas tulen toime haige kehaga, kui palju tuleb ümber õppida ja loobuda igapäeva harjumustest, kas senised tuttavad ja lähedased on valmis muutma oma harjumusi ning armastama ja toetama ka abitut pereliiget, kes enne haigust oli ehk perekonnapea ja ei vajanud tuge.
Raske haigusega kaasneb tuhat muutunud pisiasja, millega varem saadi hakkama, kuid mida nüüd tuleb õppida uuesti tegema. Eelkõige tuleb õppida end uuesti armastama, õppida TAHTMA enda eest ise hoolitseda nii palju, kui see parasjagu võimalik on.
Hingetrauma kui energiaummik
USA arst ning psühholoog, doktorikraadiga mõlemal alal, Peter Levine on kirjeldanud hingetraumat eluenergiaummikuna, mille tagajärjeks on justkui klomp eluenergiavoolu ees. Eluenergia keha ei voola enam normaalselt ning seesama klomp töötab justkui must auk – imedes endasse eluenergiat. Inimene ei saa seda kasutada enam enda heaks, sest see on justkui tardunud, ei voola enam.
Mingil hetkel väljub see “must auk“ kehast ning hakkab seal töötama negatiivse energia kogujana, mis väljendub selles, et haige inimene on vastuvõtlik kõigele negatiivsele, mis toimub väljaspool teda. Ta on kergesti haavatav ning tundlik ka möödaminnes öeldud halvustavale repliigile, mis isegi polnud temale suunatud. Sellises seisundis olevale inimesele on eriti oluline, et teda ümbritseks hea sõna, mõistev suhtumine ja kannatlik meel nii kodus kui haiglas. Kui ta seda ei saa, siis suureneb negatiivsuse ”koguja” ning täielikus segaduses olev patsient muutub rahulolematuks või siis apaatseks kõige välise suhtes – nii haigla personali, oma lähedaste, toidu, hoolduse, palatikaaslaste kui ka iseenda suhtes – kõige suhtes, mis on tema jaoks uus.
Ta ei suuda kohaneda – liiga palju on uut: raske traumaga keha ei kuuletu, inimesed ta ümber on uued, endised suhted ei ole endised, keskkond on uus, tema enda tunded arusaamatud… Ja kaobki tahe terve olla, sest enam ei ole selle jaoks jõudu.
Hingeabi loovuse ergutamise kaudu
Hingeabi eesmärgiks on leida eluenergia kübemeke kliendi traumeeritud kehas, mille külge, nagu lõngakerale, saaks hakata tagasi kerima sealt välja valgunud eluväge.
Süvapsühholoogia püüab luua dialoogi teadvuse ja alateadvuse vahel. Ta kasutab selleks sümboleid unenäost, fantaasiat, kehakeelt, kunsti ja rituaale, et ehitada sild teadvuse ning alateadvuse vahele. Loovuse kaudu on seda teha kõige lihtsam, sest protsessi käigus ei anta inimese tegevusele hinnanguid, terapeut toetab patsiendi iga algatust ja valmisolekut teha midagi ise enda aitamiseks. Patsiendiga koos püütakse leida temale meelepäraseim viis oma tunnete “näitlikustamiseks”, ta võib joonistada, kirjutada muinasjutte, mängida sümbolitega (väikesed miniatuursed loomakesed või esemed), mängida rütmipillidel, olla rollis (iseendana või oma vastandina, sõbra või vaenlasena, iidoli või haiguse põhjustanud süüdlasena jne.).
Tegevus on jõukohane, arusaadav, emotsionaalne, sundmõtetega seotud pingeist vabastav, meelolu tõstev ning samas terapeudile väärtuslikku informatsiooni andev.
Loova tegevuse produkt on küllaltki täpne peegeldus patsiendi siseilmast, kuid patsiendil on tunduvalt kergem jutustada pilditegelasest, kui iseendast. Ta räägib sümbolite keeles palju meelsamini kui oma konkreetsest, talle veel arusaamatust olukorrast. Samm sammu haaval juhib terapeut protsessi, andes üha uusi loovust ergutavaid ülesandeid kuni patsient, kes seni rääkis näiteks pildis olevate sümboltegelaste probleemidest, pakkudes ka lahendusi, suudab sõnastada ka oma vajadused ja võimalused. Kui inimene teab oma vajadusi ja võimalusi, on ta väljast tulnud hinnangute suhtes vähem tundlik ja vähem haavatav.
USA biokeemik ning kehaterapeut Ida Rolf väidab, et keha tervikuks ühendav sidekude, mis katab lihaseid ning siseorganeid, on seotud mehhanismiga, mis kutsub esile mälestusi varasematest kogemustest. Kehamälu. Kui need koed lõdvestuvad (tants, massaaž, meelerännud jms.), vabanevad varasemad keha negatiivselt mõjutanud mälestused ning muutub ka kehahoiak, millest rääkis Adler. Rolfi kogemuste järgi on selline positiivne muutus tagasipöördumatu, sest keha, vabanenud mittevajalikust informatsioonist, asendab selle uuega – uued hoiakud, uued käitumismudelid, uutmoodi suhtumine endasse ja oma vajadustesse.
Rolf väidab, oma töökogemustele toetudes, et kui keha saab end vabalt väljendada, vabaneb ta justkui raskusjõust ning hakkab seejärel spontaanselt tegelema iseenda tervendamisega.
Abitus teeb lapsikuks
Mõttetu on nõuda haigelt enesega tegelemist kui talle tundub, et hooldus on kehv või temasse ei suhtuta lugupidavalt. Groddek viitab sellele, et niipea, kui inimene puutub kokku millegagi, millega ta ei saa hakkama, hakkab ta käituma nagu laps. Siis tulebki suhelda temaga nagu lapsega.
Juba eespool oli juttu sellest, et haige inimene on segaduses mitmel põhjusel ja eelkõige seetõttu, et ei tule toime kõige igapäevasemate toimingutega. Isegi kui inimene oma arengus on enne haigestumist olnud endaga toimetulev, siis nüüd mil on tagasilangus, tuleb tal hakata kõike õppima nagu laps. Õppida – raskematel juhtudel – käima, sööma, rääkima jne. Seega tuleb tema vajadusi järgida õiges järjekorras Nii nagu ei saa kahe aastase lapse puhul oodata, et ta lahendaks peast võrrandeid, ei saa ka šokis olevalt inimeselt nõuda eale vastavat käitumist, kui ei ole rahuldatud tema esmased vajadused – hügieenitingimused, turvalisus, lugupidav suhtumine jms.
Kui haige on saanud elementaarse hoolduse ja ravi ning tunneb kindlust, et tema sotsiaalsete vajadustega seonduvad probleemid on lahenemas või on keegi, kes teda selles aitab, kogeb enda ümber hoolt ja mõistvat suhtumist, olgugi ta endisest “minast” või kehast on alles ehk 50 % toimejõudlust, alles siis võib olla kindel, et ta hakkab huvituma eneseteostusest, tekib soov kohanduda uue olukorraga ja leppida sellega.
Loovterapeut on raviarstile toeks
Loovteraapia toimib ravi toetava protsessina. Arst ei saa anda haige seisundile hinnangut, ainult tema juttu kuulates. Ta peab tegema vajalikud analüüsid ja see ei pruugi olla patsiendile meeldiv protseduur.
“Ma ei julge seda arstile ütelda…”, sellist juttu kuuleb loovteraapia kabinetis ühel või teisel kujul ikka. Ta kas kardab “midagi teada saada” milleks veel valmis ei ole, või tundub teda vaevav mõte liiga tühine, et sellest rääkida. Ükskõik, kui sõbralik ja mõistev ka arst ei oleks, ikkagi püütakse temaga distantsi hoida ning rääkida üksnes haigusega seonduvaist sümptomeist isegi siis, kui arstil on tema jaoks piisavalt aega.
Loovteraapia kabinetis seevastu haigusest üldse ei räägita. Aktiivse kujutluse või vabade assotsiatsioonide kaudu, mis muusikat kuulates, spontaanseid pilte maalides või dialoogi käigus esile kerkivad, juhib loovterapeut protsessi, mille eesmärgiks on üles leida alles jäänud elueenergia asukoht, kasvõi see pisku, mis n.ö. musta augu kaudu veel väljunud ei ole. Selleks kasutab loovterapeut samu võtteid, mis loo algul kirjeldati Jungi tegemas. Loovterapeudil tuleb arvestada sellega, kuidas on patsiendil kergem end väljendada – sõna, heli, liikumise, konkreetse tegevuse või fantaasia abil. Millist väljendusvahendit ta ka ei kasutataks, on loovterapeudile dialoogi kõrval kõige tähtsamaks dokumendiks kliendi loovtöö kui produkt.
Kui klient mingil põhjusel joonistada ei saa või ei taha, siis teeb seda tema eest terapeut (kliendi etteütlemise järgi).
Loovteraapiale ei ole vastunäidustusi
Ainus, ent ületatav vastunäidustus võib olla inimese enda vastumeelsus sellisele “jändamisele”, sest sugugi kõik ei ole valmis endaga tööd tegema. Kui aga inimene tajub, et on “endast väljumas” ega suuda seda enam kontrollida, siis võiks kindlasti pöörduda ka loovterapeudi poole. Mida varem seda tehakse seda vähem läheb eluenergiat kaotsi ning seda kiiremini saadakse – keritakse – väljavalgunud eluvägi tagasi. See võib olla päris uus seest tärkav jõud ning see, kuidas seda jõudu edaspidi kasutada, lon teda ootamas üsna palju uut pärast seda, kui ta on teinud tõsise sissevaate iseendasse.
Praktika näitab, et kui hingetrauma saanu jätab selja taha oma endise “sisu” (hoiakud ja negatiivsed uskumused iseenda, olukordade või teiste inimeste suhtes) ning uue Mina suunas edasi liigub, ei tekigi tal enam muret tekitavaid energiakadusid.
